Pärispea küla asub samanimelisel poolsaarel Eestimaa mandriosa põhjapoolseimas tipus Soome lahe kaldal. Küla geograafilised koordinaadid on: põhjalaius (Taga Kumarist Purekari otsani) 59°37' kuni 40,5' vahel külakeskuses 59° 39'13'' ja idapikkus (Pähkneeme otsast ülelaheheinamaadeni) 25°40' kuni 44' vahel (küla keskuses 35°45'45'') ehk teisiti väljendatuna - kohalik geograafiline aeg Greenwich’i ajast ees + 1 tund 42 min 40 sek ja 56 sek vahel (küla keskuses: 1 tund 42 min 47 sek).

Pärispea poolsaar, mis asub Juminda ja Käsmu poolsaarte vahel või täpsemalt Hara (rohkem teatuna Loksa ehk Papilahe) ja Eru (ehk Mungalahe) vahel, geograafilised koordinaadid ulatuvad küla koordinaatidest kaugemale – lõuna suunas kuni 59° 34' –ni (Loksal) ja idasuunas kuni 25°47' –ni ehk 1 tund 43 min 8 sek Turbuneemes. Poolsaare pikkus on 12,3 km ja suurim laius Mütapellu kohalt Suurpealt Turbuneeme nukani 5,7 km. Üldpindala praeguse seisuga 45,6 km², millest 20% - s.o. 9 km² on Pärispea küla piirkonda kuuluva maa-ala suuruseks.

Poolsaarel asuvad mitmed külad: lääneküljel Loksa (jääb lõunaosas väljapoole poolsaart), Suurpea ja selle uuem osa (rajatud 1950 aastatel) ning Pärispea. Idaküljel asuvad Viinistu, Kasispea ja Turbuneeme (ehk Turbaneeme). Administratiivselt kuulub siia juure ka Mohni saar.

Pärispea poolsaar on koos Põhja-Euroopa aladega mere alt vabanenud üle 400 miljoni aasta tagasi ordoviitsiumi ajajärgu lõpul. Sellest ajast on ta olnud järjest lõunapoole laieneva mandri lahutamatuks osaks, kuni viimase jääaja lõpuni (12 000 aastat tagasi). Pärispea poolsaart on kümnete aastatuhandete jooksul katnud korduvalt paks jääkiht.

Vanemate geoloogiliste kaartide kohaselt kuuluvad Pärispea poolsaare ja muu Põhja-Eesti rannariba pinnamoodustised kambriumi ajajärku ( umbes 500 miljonit aastat tagasi). Uuemate kaartide järgi aga koos Juminda küla ja Prangli saare lõunaosaga ülemvendi või isegi arhailisesse ajajärku (umbes 600 miljonit aastat tagasi).

Umbes 10 000 aastat e.Kr, pärast viimas jääaega, jäi see maa-ala veel mitmeks aastatuhandeks jääst sulanud veekogu alla. Alguses oli selleks järv (Balti paisjärv), siis meri (Joldia meri), vahepeal jälle järv (Antsiiluse järv), ning uuesti meri (Litoviina meri), mida praegu tunneme Läänemere nime all. Võrreldes muu Eestimaaga, mis ei jäänud nende veekogude alla, on praeguse Pärispea poolsaare maa-ala merest tõusnud suhteliselt hiljuti.

4. aastatuhane teisel poolel – hiljemalt 3200 a. e.m.a. tekkis praeguse Pärispea küla maa-alal Palu nõmmel või Põlendnõmme kohal maapinna kerkimise tulemusena esimene võike saareke – praegune Palu mägi, Hooneteperi läänekülje kõrval. Teine saareke tekkis samaaegselt praeguse Loksa põhjapiiril – Suurpea ja Kasispea vahel (Kalleparda mägi).

3. aastatuhande teisel poolel e.m.a. on tekkinud nende kahe saare vahele veel 4 saart (kokku kõik 6 saart umbes 3,5 km²), mis ühinesid üheks saareks (7,6 km²).

2. aastatuhande jooksul e.m.a. oli kerkinud suurem osa praegusest Suurpea küla maa-alast. Edaspidi maapinna kerkimise jätkudes saare pindala suurenes veelgi ning 1. aastatuhande keskel (500 a e.m.a.) ühines see saar Eesti mandriga, muutudes poolsaareks. Viinistuga ühines poolsaar 1. aastatuhande alguses m.a.j. Pärispea küla aladel hakkas kerkima sel ajal Altküla (Oruküla) pindala ja veidi hiljem juba teised madalamad piirkonnad kogu poolsaare ääremaadel.

II sajandiks oli rannajoon juba võrdlemisi sarnane praegusele. Tekkinud oli Väheloo saar, kuid vee all olid veel Purekatti, Hobulood, Poerne rand ning Hauaneeme lahe all Sargujõealune Silmisoo ja kogu Viinistu Laherand koos Ülelahel asuvate Pärispea küla heinamaadega. Karbal soo ja Muda soo kohal oli umbes kilomeetri pikkune kitsas, mudane järv (Vähejärv), mis soostus juba mitu sada aastat tagasi.

Maapinna tõus kestab ikka edasi ka tänapäeval, tempoga 2,2 mm aastas ehk 2,2 cm sajandi jooksul. Varem oli tempo veidi suurem. Pärispea poolsaare suurimaks kõrguseks merepinnast on mõõdetud 19,4 m (19,7 m Suurpea ja Kasispea vahel Härgimetsas). Kerkimise põhjustab see, et raskemad maamassiivid vajuvad mujal maakera piirkondades vedelal sisul laamades aegamööda allapoole. Tasakaaluks sellele peavad kergemad maamassiivid surve tõttu tõusma.

Tulevikus, umbes tuhande aasta pärast, kaovad ära Hauaneeme laht ja Saunalaht, kogu Kuissääre ja Hobuloo vaheline merepõhi ühineb mandriga ja maismaa nihkub edasi. Üsna palju vähenevad Hobuloo lõugas ja Odakivi laht. Purekari lõugas taganeb küll veidi, kuid ei vähene. Neemedena kaovad ära Hauaneem ja Tünnerneem, kuid Mähuots ja Pähkneem tungivad kaugemale praegusest ulatusest. Kogu Väheloo ja Hauaneeme merepõhi liitub mandriga, Teiste külade piirkonnas poolsaar eriti ei muutu, kui välja arvata Haldi saar, mis laieneb lõuna poole ja Kasispea loodude piirkond ühineb mandriga juba mõne saja aasta pärast. Viinistu Ulplaht ja Maalaht kuivavad ära. Turbuneeme ei muutu.

Järgnevate aastatuhandete jooksul laieneb Pärispea poolsaar veelgi. Pärispea küla piirkond ulatub 5000 aasta pärast 42 km loode suunas. Edasi kuni Lahemadalani. Pärispea neeme otsast 5 km idapool asuv Mohni saar jääb aga kauaks ajaks veel saareks kuni lõpuks ühineb Käsmu poolsaarega, mille geograafiliseks järkuks ta ongi. See tulevikupilt on näidatud arvestades senist kerkimise tempot, kuid tempo langedes võib kerkimine koguni seisma jääda.

1217 sügisel põgenedes sakslaste mõõgavendade ordu sissetungimise eest, tuli salkkond sõjapõgenikke umbes 70 km eemalt Virumaalt, Loksa külast (hiljem Väike-Maarja kihelkond, Võo vald) mööda Valgejõge Aasusse. Sealne talv oli külm ja niiske, mistõttu tuli otsida parem koht. 1218 kevadel asuti elama üle 2 km põhjapoole olevasse jõekääru, jõe paremale kaldale. Nendelt põgenikelt pärineb ka Loksa linna praegune nimi. Loksa oli veel orduajal, 16.sajandil ja Rootsi aja algupoolel ainult paar üksiktalu. Alles 17 sajandi lõpul (1964) nimetatakse teda 4 taluga külaks. 1905 arenes küla alevikuks, 1948 sai Loksa aleviõigused ja 25. augustil 1993 sai linnaõigused.

1219 kevadel, pärast pooleteise aastast peatumist Loksal, suurem osa sinna tulnud sõjapõgenikkudest (72 inimest) asusid elama 10 km põhjapoole ja rajasid Pärispea küla. Alustati 4 perega (19 inimest). Oma elamud rajasid nad metsa sisse, et end varjata. põletati alet ja hariti põldu, seeme selleks toodi läbi metsa teistest küladest. Kalastamisega esimesed asunikud tegelesid vähe, püüti ahingutega, kuid saak oli olnud hea.

Küla nimi on tulnud kõrgendikul kasvanud ja merele paistnud pärnametsa tuka järgi, mis hävines aegade jooksul. Nimi on olnud kirjalike allikate sõnul 500 aasta jooksul kogu aeg Pärispea.

Küla rajajateks olid kaugemalt Eestimaa sisemaalt tulnud eestlased. Kuid pikemat või lühemat aega on elanud ka sakslasi, lätlasi, venelasi, ukrainlast, poolakaid, rootslasi, taanlasi, rahvapärimuse järgi veel norralasi, hollandlasi, hispaanlasi kui ka itaallasi. On olnud sõjaväelasi, munki ja merehädalisi. Seal räägitakse rannamurret, mis on välja kujunenud hilisematel segunemistel Soomest tulnud uute asunikega.

Umbes 1238 – 1244 koostatud Taani hindamisraamatu koostajatele jäi Pärispea ja ka Loksa leidmatuks ning seetõttu ka antud kohad jäävad veel nimetamata.

 

1259 teisel poolel annab Taani kuningas Erik VI Klipping Pärispea küla koos mõnede teiste valdustega tsisterlaste ordu Gutwalli kloostri munkadele kingituseks.

Cistercium’i ordu tekkis 1098. a. Prantsusmaal. Selle ordu mungad ja nunnad võtsid oma põhiülesandeks inimeste elupäästmise. Neil oli keskajal Euroopas umbes 2000 kloostrit. 1260 kevadel asusid mungad Pärispeale päriseks. Nähtavasti laevade päästmise otstarbeks, kuna Narva linnuse asutamisega 1256 oli tekkinud tihedam laevaliiklus. Päästepaat („abiluup“) oli Pärispeal olemas juba sellest ajast. Munkade elamud asusid Hooneteperil. Kabel, mis täitis ühtlasi ka tuletorni ülesandeid, oli Pähkneeme juures Hargi mäel. Selle asutamise ja hävimise aastaid pole teada, kuid ta püsis umbes 200 kuni 250 aastat. Selle aja sees võis olla ehitatud uuesti. Kabel lagunes pärast munkade lahkumist 16. sajandil, kuid rajati uuesti juba samal sajandil Loksal, Kuusalu Püha Laurentiuse abikirikuna ja oli pühendatud Püha Neitsi-Maarjale. Talle oli pühendatud ka Pärispea kabel. Hiljem olnud munkadel 4 kasarmut – üks Pähkneemel ja kolm Pähkne männikus. Üks koht Pähkneeme otsast Hargi mäe poole mere ääres oli tuntud rahva seas veel 19. sajandil nime all „Kabelialune“. 20. sajandil aga see nimi ununes rahva suus.

Seniste elanikkude ristimine toimus üsna pea pärast munkade saabumist või juba küla avastamise järel s.t. eelmisel aastal. Enne Kalmistu rajamist Loksa abikiriku juurde (16. saj.) maeti Pärispea küla surnud mungad liivakusse, mida tõendavad 1940 aastate teisel poolel teedeparanduseks ja ehituseks tehtud liivavedamisel väljakaevatud luud.

Muid elanikke peale munkade oli nende ajajärgul veel võrdlemisi vähe. Sõjapõgenike järeltulijad hakkasid tegelema maaharimise kõrval vähesel määral ka kalastamisega. Tõenäoliselt on mungad siiski esimesed, kes kalapüüki harrastasid. Mungad ja maaharijad said omavahel hästi läbi ning toetasid teineteist majanduslikult. Võimalik et nad teostasid koos hukkunud laevade rüüstamisi. Kuna Purekari oli kogu oma pikkuses alles veealune kari, ulatudes siiski kaugele merele, sai just see koht laevasõidule sel ajal kõige hädaohtlikumaks, eriti just ööpimeduses.

1283 võtsid mungad oma valdusse veel Mohni saare, kuid 5. juunil 1286 kinkis Taani kuningas Valdemar selle koos Tammispea ja Vihasoo lahega (Munga ehk Eru laht) Tallinna Mikaeli nunnakloostrile. 20.septembril 1290 kinkis Taani kuningas Erik VII Menvel Pärispea küla uuesti Gutwalli kloostri munkadele koos teiste hilisema Kõnnu valla ja peaaegu kogu Kolga valla külade ja maadega kokku 14 küla. Nad rajasid oma kloostri ja peastaabi Kuusallu. Sealt viidi see aga 13. sajandil üle Kolka, kus oli 1298 aastani.

14.sajandi esimesel poolel või hiljemalt keskel on tekkinud Pärispea idapoolne naaberküla Viinistu, mis asus samuti Kolga kloostrile kuuluval maal. Rahva seas säilinud mälestuste järgi on asutanud Viinistu Tallinna Mikaeli kloostri poolet saadetud nunnad. Neile oli kaitseks määratud Pärispealt mõned kloostri valvesõdurid nn. „tubileerid“ - rootsi keeles dubleeler – kahekordsed. Vahisõdurid käisid välja alati paaris ja neil oli seal ka oma perekonnad. Muud elanikud on asunud Viinistule Pärispealt, kuna läheduses rohkem külasid polnud. Ühes Tallinna linnaarhiivis säilinud dokumendis nimetatakse seda küla esmakordselt alles 1372. aastal nime all Wynest. Viinistu nimi on tulnud ladinakeelsest sõnast „finis“ või „finitum“ – äär, piir, raja, lõpp. Selle võtsid kasutusele nähtavasti Pärispeal või Kolgas asunud mungad sest nendele oli see küla tõesti kuuluvate valduste ääremaaks või piiriks. Sõna „finis“ kujunes kohaliku rahva kõnekeeles lõpuks Viinistuks. Sellele viitab ka 1586 aastast Rootsi adramaa-revisjonis märgitud küla nimi „Dynis“. Tema külge loeti kaua aega ka nüüdne Turbuneeme küla ja Mohni saar (nimi tuleb ladinakeelsest sõnast „monache“ – munga, mungad).

20. august 1418 nimetatakse Pärispea küla Kiiu mõisnikkude, vendade Claus ja Hannus Zoye’de omandusena, kes olid kiskunud kas samal aastal või 1 - 2 aastat varem munkadelt omale, ja antakse Zoye’de poole lepinguga madevahetamise teel jälle Kolga mõisas asuvatele munkadele edaspidiseks kasutamiseks.

15 või 16 sajandil tekib Pärispea lõunapoolses naaberkülas Suurepes esimene pere. Suurpea oli alguses umbes 100 – 200 aasta jooksul ainult üksiktalu (nimetatud ka „Suure“). 18 – 19 sajandil (u 1765 – 1880) kandis talu „Pärtli“ ja hiljem „uuetoa“ nime. 17 sajandi keskpaiku on selles külas ainult 4 talu, alles 1770 – 1774 kasvab 10 –ni ja 20 sajandi esimesel poolel 40 peret. Kas küla nimi on tulnud suurest kõrgendikul asuvast metsatukast või oli esimese üksiktalu rajaja või üks esimesi peremehi suure peaga, see pole selge. Mõlemad nimepäritolud on reaalsed, kuid esimene siiski reaalsem. Tavaliselt on kõik „pea“ lõpulised külanimed on seotud puude või taimekasvuga seoses olevate sõnatüvedega.

 

1519 aastast kuulub Pärispea küla Kolga mõisale ja on koos sellega Taani kuninga valduseks 1524 aastani. 1524-1528 aastatel kuulub Liivi Ordule ning 1528-1558 uuesti Taani kuningale. Selle perioodi alguseks (1519 aastaks) lahkuvad mungad või jäävad kohapeale eraisikutena (maaharijatena või mereröövlitena). mereröövimine (mis on saanud alguse umbes 15. sajandil Läänemere teiste piirkondade eeskujul) hakkab võtma elanike hulgas rohkem hoogu ja kestab 18 sajandi algupooleni. Siis asendub see salakaubaveoga (peamiselt soolaveoga Soomest). Neli kardetavat mereröövlite asupaika Soome lahe rannikul olidki: Eesti poolsel rannikul Hiiumaa ja Pärispea, Soome poolsel Pellinke ja Porkkala.

Mereröövi sallisid ka Kolga mõisnikud, kuna see tõi sisse lisasissetulekut. Pärispea poolsaare ümbrus on siiani uppunud laevavrakke täis.

1523 jõudis usupuhastus Kuusalu kihelkonda. Katoliiklik kirik läks Lutheri usku. Arvatavasti samal ajal jõudis usuvahetus ja Pärispeale.

1558 august-1581 veebruar oli küla koos teiste Kolga mõisa maadega ja muude idapoolsemate aladega Vene tsaari sõjavägede võimu all.1581 veebruari lõpul satub Rootsi võimu alla ning 1581 aprill koos Kolga mõisaga saab Rootsi väejuhi Pentus de la Gardi'e omanduseks.

16. saj. asustus hakkab kalduma Hooneteperilt rohkem praegusesse küla keskpaika, kuid piirdub siin veel paari sajandi üksnes Päältküla ja Altküla (ehk Orukülaga).

1586 revisjonis nimetatakse esimene talunimi Pentla. Näib, et varem ja ka veel kaua hiljem - osalt 18. saj. lõpuni ja üksikjuhtudel 19. saj. I veerandini - püsivaid või alalisi talunimesid palju polnudki. Vajaduse korral nimetati peresid ja talusid kas peremehe või tema isa eesnime järgi või endise ja uue peremehe nimega kokku (enamasti isa ja poja nimed). Vahel koja minekuga uue peremehe kätte, omistati tema eesnime ees ka selle koha nimi, kust ta tuli jne. Sellepärast perenimed muutusid tihti peale põlvest põlve. Rahvapärimuste teatel esimene pere küla praeguses asupaigas on olnud juba palju varem Mäe-Matsu mitte Pentla.

1603 esimene katk külas, kuid elanikkude paosoleku tõttu ei olevat suutnud teha siiski kuigi suurt laastamistööd nagu tegid hilisemad kaks lainet 1657 ja 1710-1711.

1634 ja 1657 vahel koostatud küla kaardil "Pernispeh und Kolck"on märgitud külas 42 elamut (peret). Neist Päältkülas 28 ja Altkülas 14 (ent piirjoont nende kahe vahel on raske määrata). Elanike arv võis olla 250 ümber. Hobulood on veel saar. Purekari on lugematu hulk kivisid meres. Ainult põhjaosas on üsna väike, Hobuloost poole väiksem saareke. Sajandi lõpul (1693) koostatud kaardil mõlemad saared on juba mandritega ühenduses. Purekari kael kasvas 17. saj. mandriosas Pihlasneemega kokku, mistõttu neem kadus.

1637 paiku eraldati Kolga mõisast uus Kõnnu mõis, mille alla läksid ka Viinistu ja Suurpea külad.

1657. aastal oli katk teistkordselt külas. Ohvrite arv on teadmata. Rahvapärimuse teatel oli siiski väiksem kui Põhjasõja aegse kõige viimase katku ajal. Varsti olid talud jälle täidetud. Mõnedesse taludesse tulid sisserändajad Soomest. Enne katku aega olnud 42 pere asemel sajandi lõpuveerandil järel 35 peret. 17. sajandist kuni umbes 1820. aastani on küla asustus enam vähem püsivalt 30-35 peret. Neist Päältkülas 25 ja Altkülas (Oruküla) kuni 10 peret. Ainult 1710-1711 katku järel on asustus vähenenud umbes 25 aasta jooksul, üksvahe 1716. a. ainult 18 peret. Pärispea oli 18. sajandi keskpaigani Kuusalu kihelkonnas elanike arvu poolest suurim küla, seejuures jäi väiksemaks maapinna suuruselt.

1683 Kolga mõisa inventari- ja vakuraamatute järgi oli küla haritava maa suurus 8 adramaad ehk üle 200 hektari või umbes 3 km² (põllu-, heina- ja võsamaad). Talu suurus oli enamikus 1/4 adramaad, harvem 3/8 või 1/8. Üksikjuhtudel ajutiselt ka 1/2 adramaad. Need jaotati aga varsti vendade vahel kaheks. Ka 1744. a. vakuraamatute järgi on küla haritava maa kogusuuruseks 8 adramaad - s.t. 8 normaalsuurusega talu. Mõisakoormised olid vähese maa tõttu rannakülades väiksemad kui maakülades. Palju kohustusi tasuti kalapüügi arvel.

Väljast sisserännanud olid mitmekümne aasta jooksul pärisorjusest vabad ning alles siis muudeti pärisorjadeks juba nende lapsed.

1709-1710 tegutseb külas pooleteise aasta jooksul mingisugusel kujul kool. Koolmeistriks oli Pärispea küla kõigiaegade targim mees - rootsi päritoluga Jürgen Nyman (noor-kulli Jüri, noor kooli Jüri). Ta koostas eesti keeles, hiljem ka esimese käsikirjalise, küla ajaloo, mis läks arvatavasti 1862. a. sügiskuul tulekahju läbi Pentkajvostil kaotsi. Sellest käsikirjast Kolga mõisnik krahv Stenbock olevat lasknud teha saksa keelse tõlke. Tõlke käsikiri võib olla juhuslikult säilinud Stenbockide järglaste valduses.

Sel ajal säilitas rahvas teadmised minevikust põlvest põlve. uuematel aegadel tõrjus kirjalik suulise välja. Mõndagi sellepoolest kaotsi läinud käsikirjast on jäänud veel rahva mällu, aga ometi üsna vähe. seda käsikirja küll loeti kuid ei räägitud edasi. Seega järgmine põlvkond unustas hoopis.

 

1710 september - 1711 aprill tühjendab viimane suur katk ka Pärispea küla. Katku ohvrid maeti küla servale metsa (Kalmuaukudele), sest Loksale neid ei jõutud enam matta. Rahvapärimus jutustab: must mees - see olnudki katk - tulnud ratsahobuse seljas külasse ja teinud Kuja Eerikuga lepingu, kes vedas siis lepingu põhjal katku ohvrid punase härjaga Kalmuaukudele ja mattis seal maha. Küla elanikkond oli Hooneteperil jälle katkupaos.

1710 - 1740 oli Orus kordon.

29. jaanuaril 1712 loetakse mõisa adramaa revisjoni järgi külas 62 elanikku (enne katku ulatus see 200-le) kokku 21 peres. tühjaks jäänud peresid pole loetud.

1715 detsembis põletati sõja- ja katkuaegne paoküla Hooneteperil, kus see säilis edasi munkade ajast ja Põhjasõja alguses 1710-1711 taastati Kuusalu pastori J. H. Perth'i korraldusel, külavanemate poolt maha.

1717 - 1739 tulevad Soomest jälle mitu uut asunikku kohtade peremeesteks ja vabadikkudeks.

1720 paiku küla nimi läheneb kirjalikkudes allikates Pärnispea asemel järjekindlalt Pärispeaks. Samaaegselt Turbuneeme oma viie talu ja Mohni saarega hakatakse lugema Viinistu külast eraldatuna omaette külaks. Mohni saarele ehitati 1806. aastal esimene puust tuletorn ja rajati ühtlasi talu. 1871. aastal rajati kivist tuletorn. Talu jäeti maha 1920-ndatel aastatel.

16.09.1732 adramaarevisjoni järgi külas 143 elanikku (mehi 67, naisi 76)

10.10.1739 adramaarevisjoni järgi külas 175 elanikku (mehi 90, naisi 85)

16.06.1744 adramaarevisjoni järgi külas 189 elanikku (mehi 98, naisi 91)

23.06.1750 adramaarevisjoni järgi külas 214 elanikku (mehi 111, naisi 103)

1755 pagevad pärisorjuse kõvenemise tulemusena esimesed perekonnad (Kulli Tõnis, Vormli Peeter) Pärispealt Soome saartesse. Suurpealt 3 perekonda ja Viinistult läinud viimaste aastate jooksul koguni 6 peret, lisaks veel üksikisikuid.

1765 ja 1775 vahel läheb Pärispea küla Kolga mõisa alt Kõnnu mõisa alla ja kuulub nüüdsest peale 1867. aastani Kõnnu valda.

1775 on suurem pagemisaasta. Suurenenud mõisakoormiste eest asub Pärispealt 4 perekonda ja hulk üksikisikuid (umbes 1/5 küla elanikkonnast) Soome saartesse ja rannikule elama. Viinistult läheb 4 ja Suurpealt 1 perekond. üksikuid perekondade ja üksikisikute pagemisi toimub hiljemgi, eeskätt Soomest sisserännanute järglased, kes ei leppinud pärisorjastamisega.

1772 rajati Odakivi külas esimene pere Odakivi. See kadus aga juba 1790. aastate paiku ja rajati alles 80 aastat hiljem (1876) uuesti.

30.04.1782 revisjonikirjade andmetel oli Pärispea külas 220 elanikku (mehi 101, naisi 119). Hoolimata suurest sündivusest (8 - 12 last peres) pidurdasid elanikkude arvu edaspidist kasvamist mitmed asjaolud: 1.laste suur surevus,

2. sagedaste nakkushaiguste taudilained (tüüfus, düsenteeria, rõuged, sarlakid jne), sest arstiabi puudus. Lähimad arstid olid Tallinnas 1892.

Kroonuteenistuse hirmul alates 1797. aastal kestis pidev noormeeste pagemine Soome ja osalt Rootsi. Kaasa võeti ka naised. Kroonuteenistuse kestvus vene väes oli kuni 1793. aastani eluaegne, siis 25 aastat, 1834. aastast 20, 1856.aastast 15, 1859. aastast 12, 1861. aastast 10 ja alles 1871. aastast 7 aastat. hiljem vähenes veelgi.

1784 rajati Pärastises Hauaneeme külas esimene pere - Hauaneeme. 1831 oli seal juba 4 peret. 1875. aastate paiku lisandus veel 3 perekonda.

30.05.1795 revisjonikirjade järgi külas 203 elanikku (mehi 98, naisi 105), sõjaväelasi koos perekondadega (umbes 10 inimest) arvestamata.

1812 oli jälle üks suurem pagemise aasta. Napoleoni sõjakäik Venemaale Peletab palju mehi Soome, et pääseda sõjaväkke värbamisest aga ka terveid perekondi (arvul 4).

31.05.1816 revisjonikirjade järgi külas 201 elanikku (mehi 102, naisi 99). Lisaks soldatid koos perekonnaliikmetega umbes 10 inimest.

1817 hakkab tekkima Aleküla, esimene pere - Ale. 20 aastat hiljem oli seal 8 peret, kohtade mõõtmise järel 1880-ndatel 18-19 peret.

1821 käib Pärispea küla esimene ajaleht - O. H. Masing "Ma rahva Näddali leht". Kulli Jüri, kes oli esimese koolmeistri "noore Kulli Jüri" pojapoeg, oli ajalehe aktiivsemaid kaasaaitajaid. Säilinud aastakäigud lasevad arvata, et nimetatud ajaleht käis veel mõnel teiselgi aastal.

4.04.1824, 23.02.1828, 22.01.1831 ja 1835. aastal korraldati külas Kuusalu pastori ja Evangeelse-Luteriusu konsistooriumi esindajate poolt katseandmed, mis näitavad, et hoolimata koolide puudusest oli lugemisoskus kihelkonnas küllaltki kõrgel tasemel. Hästi lugejaid oli külaelanike hulgas mitukümmend. Kirjutamisoskust ei kontrollitud, aga kuna selle peale pandi vähem rõhku, oli see väiksem. Lugema õpetamise eest kandsid hoolt külas selleks määratud 3 lasteloetlejat, kelle õpetamise oskuse eest hoolitses pastor. Ametisse astumise ajal 1837 olid nendeks Pentlajoosti Jüri Sandström, tema vend Kulli Jaan Sandström ja Aksli Mikk Jablokov. Rajatakse Pärispea telefoniliin (Piirivalve kordonisse Mähuotsas).

1.01.1834 saavad Pärispea kui ka ümbruskonna külade elanikud omale perekonnanimed, mida on küla peale kokku 41 ( üks nimi keskmiselt 7 elaniku kohta). Enamik neist oli rootsi keelest laenatud, nähtavasti soome rootslastelt, kellel rannarahval oli tihedam läbikäimine.

21.03.1834 revisjonikirjade järgi külas 283 elanikku (mehi 124, naisi 159). Talude arv on tõusnud 31-le, vabadiku peret 17.

1837 on suurim tulekahju külas (küla keskel põles maha 7 elumaja). Alguse sai Pentlalt ja levis põhja või loode tuulega kuni Tabanini. 40 inimesel tuli leida külast uut peavarju.

1849 hakkab tekkima Mähuotsas küla esimene pere Mähu.

22.08.1850 revisjonikirjade järgi külas 285 elanikku (mehi 132, naisi 153), sõjaväelasi koos pereliikmetega umbes 10 inimest.

30.06.1851 tapsid soolavedajad Odakivi rannas 2 randrüütlit. Tapjad jäävad avastamata ja laibad leidmata. Kohtuprotsess kestab 1855. aastani ja sellest võtavad osa enamik täisealisi külakodanikke.

30.03.1858 revisjonikirjade järgi külas 294 elanikku (mehi 147, naisi 147), peale selle veel soldatid ja nende pered umbes 10 inimesega. Külas on 31 talu ja 15 vabadikuperet, lisaks veel kordon.

Jaanuaris 1867. aastal ühendati Kõnnu rannavald (Pärispea, Viinistu, Suurpea ja Turbuneeme külad) Kõnnu maavallaga üheks Kõnnu vallaks. Senises rannavallas Pärispea ja Suurpea moodustavad 1935. aastani ühe abivallavanema ringkonna. Rannavald säilib edasi veel rahva kõnepruugis.

1876 Hakkab tekkima uuesti Odakivi küla.

1879 on Kõnnu valla nimekirja järgi külas 391 elanikke (arvestamata sõjaväelasi). Viimase 20 aasta jooksul oli juurde tekkinud umbes 30 peret.

31.07.1880 tapeti kohaliku piirivalve kordoni ülema poolt mõõgapistetega soolaveo viimase ohvrina Madjukse Toomas Maalberg.

 

1881 toimus maamõõtmine ja talumaade kruntiajamine. Maamõõtja Valdemar Lindringes mõõtis 29 talu ning 48 vabadiku kohta. Elanike arv tõusis 25 - 30 aasta jooksul 400- lt 500- le. Õuemaade arvu järgi oli kohti Päältkülas 20, Altkülas (Oru külas) 8, Hauaneeme külas 6, Mähuotsa külas 5, Alekülas 19, Piksikülas 7 ja Odakivikülas 12. Seega küla tervikuna koosnes nüüd seitsmest allkülast. Hakati juurde tegema kultuurmaad. Külavainuks saab Sobemägi (on selleks kuni 1944 a-ni). Maamõõtja kavatsus mõõta külavainu alla kartulipõllumaad hüljati peremeeste poolt.

Pärast 180 aastat soolavedu, hakkab see asenduma piirituseveoga. Piiritust toodi purjekatega I maailmasõja alguseni peamiselt Saksamaalt. Purjekate arv külas ulatus selleks ajaks umbes 20-ni. Teine salakaubaveo objekt tsaariajal oli tuletikud, peamiselt Soomes. Riidekraam oli kolmandal kohal. Vaatamata mõningatele eristumistele klassivahekordades, jäi küla klassiolemus ja vaimulaad üldiselt väikekodanlikuks, kuna vähesed kodanlustunud ja proletariseerunud elanikud asusid elama tavaliselt mujale. Pärispeal jäid kajastuseta tsaariaegsed suuremad rahvaliikumised: 1840-ndate aastate "keisri-usku" minek, 1860-ndate Maltsreti liikumine ja väljarändamise õhin ning 1870-1880-ndate aastate rahvusliku ärkamisaja ettevõtted ei puudutanud küla üldse. 1905. ja isegi 1917. aasta revolutsioonid möödusid küla elusse erilisi jälgi jätmata.

1890. aasta paiku asutas kooliõpetaja Hans Veiderman Pärispeal esimese laulukoori, mis tegutses mõned aastad.

1897 tekkis kooliõpetaja Gustav Mõlli algatusel ja juhtimisel uus laulukoor, mis tegutses 1899. aastani. Hiljem tegutses laulukoor veel. Aastatel 1914-1915, 1919-1929, 1933-1935, 1940-1941, 1945-1947 peaaegu alati kooliõpetajate juhtimisel.

1902 hakkas tulema Pärispeale babtistide usk ning ristitakse esimene babtist Johannes Uulberg, kes sai kohapeal babtistide juhatajas. Kahjuks uppus 1912.


Pärispea Kalameeste Tarvitajate Ühisus

9.04.1907 kinnitatakse Pärispea Kalameeste Kaubatarvitajate Ühisuse põhikiri ja 28.04.1907 on ühisuse asutamise koosolek. Ühisusel oli esimesel aastal 25 liiget. Kauplus asus Jaagu-Peetril 1907-1912. 1908 toimus metsatükkide mõõtmine taludele ja vabadikukohtadele. Küla üldpindala koos mõisale jäänud mereäärsete ribadega ja 1930. aastal Selksi soost juurde mõõdetud väheste metsatükkidega on 9 km². Pärast metsatükkide mõõtmist algas samal aastal ka kohtade müük mõisa poolt. Esimene ostja külas oli Hinnu. Kuna Kõnnu mõis läks Dom Põllupanga valdusesse, siis selle vahendusel osteti ära hulk kohti.

1908. aastal tekib "Pärispea lugejate ring" kooliõpetaja Johannes Põllu algatusel. Ring oli juriidiliselt vormistamata koondis ilu- ja loodusliku kirjanduse muretsemiseks või laenutamiseks. See polnud suur ja raamatuid oli vähe ning tegevus lõppes juba järgmisel aastal.

1909 oli esimene pidu Pärispea koolimajas näitemüügiga Viinistu Tuletõrje Seltsi poolt.

27.12.1914 korraldati Pärispea koolimajas esimene pidu Viinistu Vabat Tuletõrje Seltsi poolt, kus etendati esimene näitemäng. Pärispea küla noorsugu korraldas " pidu - omavaheliste lahkhelide tõttu Viinistu küla noortega".

Augustis 1918 oli Kõnnu valla elanike nimekirja järgi külas 486 elanikku (arvestamata sõjaväelisi ja nende perekondi kui ka sõtta mobiliseerituid).

14.02.1918 Kõnnu valla töörahva nõukogu täitevkomitee poolt saadetakse Pärispeale 7-liikmeline nõukogu liikmete (arvult 4) ja punakaartlaste (arvult 3) salk takistama vilja salajast väljavedu. Salk lahkub külast umbes 10 päeva hiljem sakslaste sissetuleku eest.

6.03.1925 registreeritakse Pärispea Haridusseltsi põhikiri. 14.04.1925 on seltsi asutamise esimesel aastal 37 liiget. Kehvemates majanduslikes tingimustes on Haridusseltsi tegevus üsna vähene ja tema hariduslik toime elanike hulgas äärmiselt väike. Raamatukogu jääb uue seltsi valduseks ja võetakse riikliku avalike raamatukogude võrku.

4.01.1926 algab külas piirivalvurite hirmuvõim, mis kestab 1927. aasta sügiseni.


Koorejaam 1927. aastal

3.01.1926 alustab Pärispeal tegevust koorejaam. Alguses Ristipõllul ja oktoober 1927 omaette majas küla keskel. Koor viidi esialgu Palmse vallas, Tõugu külas asuvasse H. Kibuse võitööstusesse. Selle pankrotistumise järel 1928-ndast Harju Kõnnu Piimaühingule.

August 1927 kuni jaanuar 1941 moodustab Pärispea küla omaette valimise ehk hääletamise jaoskonna. Vormiliselt ühendati see alles veebruar 1946 jälle Viinistu jaoskonnaga. Aga ajavahemikus 1941-1946 ühtki valimist ega hääletamist ei toimunud. Küla üldisest väikekodanlikust olemisest tingituna olid hääletuse tagajärjed tavaliselt üsna muutlikud ja kõikuvad. Ajalehte ei tellitud enam pidevalt, ainult 10 tellimust 15-st perest.

1927. aastal ehitati küla keskele meierei.

Jaanuar 1928 hakatakse Pärispeal alustama talvise noodapüügiga. Võrreldes Viinistuga tegutsetakse aga Pärispeal sellega üsna vähe ja ta kadus.

1928 aasta suvel oli külas esimene kalapüügi mootorpaat. ("Matsu mootor", Eduard Lintohv).

21.05.1928 otsustati külaelanike koosolekul (18 inimest) asutada Pärispea Vabatahtlike Tuletõrje Ühing. 29.01.1930 registreeritakse ühingu põhikiri. 16.02.1930 on ühingu asutamise koosolek. Ühingus on esimesel aastal 41 liiget.

6.06.1930 ehitati Pähknepõllule pritsikuur, mis lammutati 1949.

Juuli 1930 mõõdetakse juurde veel mõned uued väikesed kohad ja juurdelõigud.

8.01.1931 tuuakse külla tuletõrje käsiprits (maksis 450 krooni). Pärast 1944 aastat jäi see hooldajate kätte ja roostetas Kiigepõllu aida seina ääres.

16.10.1931 toimub esmakordselt Sobemäel küla põllupidajate iga-aastane ühine viljamasindamine (seni peksis iga viljakasvataja oma perega käsitsi). Masindamise tingis see, et kartulite asemel hakati kasvatama rohkem nisu. Viimane ühendusmasindamine toimus 1948. aasta sügisel.

1.10.1932 muutub Pärispea Kalameeste Kaubatarvitajate Ühisuse kauplus Loksa Tarvitajate Ühisuse harukaupluseks ja 1933 likvideeritakse Pärispea Kalameeste Kaubatarvitajate Ühisus eelmisel aastal pankrotistumise tõttu. Jaagu-Peetril müüdi leiva ja saia tooteid. Neid tõi sinna Loksa pagar. Kauplus on aastatel 1940-1941 Loksa Tarbijate kooperatiiv, 1941-1942 Viinistu Tarbijate kooperatiiv ja 1942-1944 Viinistu Majandus Ühistu harukaupluseks.

Elanike arv tõuseb selle aasta lõpuks esmakordselt 100-ni, kuid järgmistel aastatel langeb jälle alla saja. Ajutiste elukohtadena kasutati ka mõnda sauna või rehetuba.

8.04.1934 asutatakse Pärispea Haridusseltsi juurde spordiring, mille tegevus lakkas 1936/1937 aastal. Ringi tegevus halvas tublisti sobiva spordiväljaku puudumine. Sobemägi oli selleks üsna ebakohane, aga kohast paika ei leitudki. Harjutati võrkpalli ja kergejõustikku, kuid võistlusi ei peetud.

31.01.1935 tuuakse Tallinnast pasunad (210 krooni tükk) ja 4.02.1935 asutatakse Pärispea Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu puhkpilliorkester 7 mängijaga (3 kornetit, 2 alti, tenor ja bass). Orkestri tegevus toimus 1936. aastani osa mängijate pideva äraoleku tõttu sõjaväeteenistuses ja mujal.

1934/1935 on Pärispea küla oma suuruse, rahvaarvu ja seltskondliku tegevuse kõrgpunktis.

10.02.1935 otsustatakse seltside ühinemise küsimus Haridusseltsi peakoosolekul eitavalt.

7.04.1935 Pärispea Tuletõrje Ühingu pasunakoori esmakordne esinemine koolimajas oma peol.

02.04.1935 hiliseim teadaolev kevadine erandlik lumesadu Pärispeal: varahommikul langes mitme cm paksune lumekord maha, mis sulas alles lõunaajal. Muide tavalisemad viimased kevadised üsna nõrgad lumesajud on esinenud mitmel aastal 10 mai paiku.

20.02.1936 - 18.03.1940 said Pärispeal eestistatud perekonnanime 178 inimest (pea selle veel 15 ajutist äraolijat mujal). Esimesed nime-eestistajad olin Viktor ja Ella Uusvoog (end. Niiström).

23.04.1936 korraldati külas esmakordselt (ja seni ainus kord) pidulik rongkäik Tuletõrje Ühingu poolt Võidupüha puhul oma orkestri saatel Pähkneeme põllult Kalmuaukudeni. Loksa kirikuõpetaja Rander pidas seal jumalateenistuse.


Kokakursused naistele aastal 1936

8.12.1936 asutatakse Loksa Tarvitajate Ühisuse Pärispea harukaupluse naisring (7 liikmega) - esimene naisorganisatsioon külas. Tegevus lakkas 1940.

27.12.1936 muutub Pärispea Vabatahtlik Tuletõrje Ühing Kõnnu valla Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu Pärispea koguks, see aga 1939. aastal ainult veel rühma majandustoimkonnaks ja 1944. aastal kaob.

1937 kadus küla viimane korstnata elumaja (Allikal, Sandermat).

22.02.1938 otsustas Tuletõrje kogu juhatus hakata ehitama Pärispeale rahvamaja.

23.11.1938 alustab Tuletõrje kogu rahvamaja ehitamist Pähknepõllule, kuid vähese majandusliku kandejõu tõttu asi ei küüni vundamendi valamisest kaugemale ja edaspidiste olukordade keerises soikubki järgmisel aastal, sest Tuletõrje kogu kaob ja jätkajat organisatsiooni ei ole. Kogutud ehitusmaterjal kantakse mõni aasta hiljem elanikkude poolt laiali. Küla jäi ka seekord rahvamajata.

22.11.1939 asutatakse Haridusseltsi juurde õpiring "Voog" (12 liikmega), mis tegutseb seltsi tegevuse lõpuni. Õpiringi koosolekud toimusid talveperioodil üks kord nädalas koolimajas, suveperioodil koosolekuid ei peetud.

26.07.1940 asub kordonisse Eesti piirivalve asemele NSVL piirivalveüksus.

21.03.1941 viis jää ära tursaõngedega püügil olnud umbes 30 kalurit koos hobustega. Kõik päästeti.

Oktoober 1940 koondatakse kõik kalapaadid Järvije alla.

2.11.1940 lõpetab Pärispea Haridusselts tegevuse Valitsuse dekreedi alusel.

29.12.1940 jäid kaks uppumise juhtumit külaelanike hulgas viimasteks. Kogu 19. sajandil ja 20. sajandi esimese 40 aasta jooksul võttis meri keskelt läbi ühe uppunu aastas - peamiselt kalapüügil, vähem laevasõidul. Muid uppumisjuhtumeid oli harva. Võrdluseks olgu toodud , et I maailmasõjas sai surma või jäi kadunuks 2 ja II maailmasõjas 18 meest Pärispealt.

August 1941 lahkusid Nõukogude Liidu piirivalveosad kordonist. Sinna asusid Soome soldatid (lahkusid 1.09.1941).

14.08.1941 asusid saksa soldatid külasse, hiljem ka kordonisse, osadesse peredesse, palvemajja ja koolimajja. Koolimaja tegutses oktoober 1942 - veebruar1944 Liivamäe talus.

1941. aastal hakkavad sakslased rajama Mähuotsas rannakaitse-patareid. Päästejaam (luubikuur) lammutati ja päästepaat viidi Pärispealt minema. Sügisel ehitasid sakslased patarei ulatuslikumalt välja. Ühtlasi korjasid ära ja viisid ümbersulatamiseks lageda taeva alla vedelema jäänud pronksist väike "Kahur", mis oli toodud päästejaamale signaali andmiseks keiser Aleksander I päevil.

12.10.1941 oli varasem teadaolev sügisene lumesadu Pärispeal. 27.10. jäi püsima talvise lumekattena.

3.11.1943 põletasid saksa soldatid maha babtistide palvemaja, mis oli viimase kolme aasta jooksul nende kasarmuks. Palvemaja oli ehitatud 1921-1922 aastatel.

10.02.1944 - 15.05.1944 olid külaelanikud aetud saksa okupatsioonivõimude poolt 4. veebruaril antud Harju maakonna korralduse alusel, karistuseks pagejate ülevedamise eest Soome ja samuti Saksa ohvitseri tapmise eest 1943 septembris Viinistu ja Turbuneeme vahelisel teel.

Viinistu küla aeti välja terves ulatuses. Pärispea külas jäi paigale vaid pool Odakiviküla - Pikapõllu lõuna pool. Selle ajavahemiku alguses jääb kauplus seisma. Mobilisatsiooni ealistest meestest hakkasid paljud juba nüüd põgenema Soome ja Rootsi, et pääseda Eesti Omavalitsuse poolt 30.01 väljakuulutatud mobilisatsioonist Saksa sõjaväkke.

18.09.1944 Saksa sõjavägi lahkus, kordon ja Mähu kahe pere hooned, mis olid sakslased muutnud oma sõjaladudeks, lasti õhku.

 

18-26 september 1944 tühjeneb küla poole nädala jooksul elanikest ligi poole võrra sõjapõgenikkude arvel. Enamik neist asub rootsi, vähesed lähevad kaugemalegi. Üksikud asuvad sisemaale varjule ja ka Tallinna. Otseselt või kaudselt sõjategevuse tõttu kadusid külast II maailmasõja jooksul 22 meest. Elanike arv langes 500-lt 254-le. Mähuotsa küla tühjenes peaaegu tervenisti. Viimased tühjad majad kaovad sealt mõne aasta jooksul. Elanikke jäi ainult üks vanainimene, kes asus 1957. aastal Viinistule elama.

29.10.1944 tulid külasse jälle Punaarmee väeosad. Rannakaitse tuli 28.09, mis asub sakslaste poolt mahajäetud patareis.

Jaanuar 1945 toodi ka piirivalve kordon Suurpealt (Mäe-Jürilt) Pärispeale (Kujale).

4.05.1945 saab Pärispea küla asutatava Loksa Nõukogu koosseisu, kuuludes administratiivselt veel Kõnnu valla koosseisu, valdade kaotamiseni 1.01.1950. Kuid viiakse 1949 juulis Kõnnu ja Kolga valdadega Harjumaa alt Virumaa alla. Sealt jällegi 26.09.1950 Loksa rajooni alla. Kuid arvatavasti jääb Pärispea Harju rajooni alla 1958 jaanuarini.

22.04.1949 asutatakse Pärispeal Kalurite Ühistu asemele kalurikolhoos "Võidu Tee" 79 liikmega (1951) kuhu kuuluvad Pärispea ja Suurpea külad.

23.04. asutati Viinistu kalurikolhoos "Tulevik"

5.06.1949 registreeritakse Rakveres "Võidu Tee" põhikiri.

25.06.1950 otsustab "Võidu Tee" üldkoosolek ühineda ning ühinevad "Võidu Teega" alates 1.06.1951, mille keskus asub Pärispealt Viinistule.

1951 aprillis lammutatakse endine Pärispea Ühiskaupluse hoone ja viiakse Loksale, kus laotakse üles, kuid põleb järgmisel kevadel maha.


Suvi 1950. aastal, Pärispea rand

20. sajandi keskel on küla maastikulises üldpildis mõningaid muutusi. Tööjõu vähenemise ja üksikmaa pidamise kadumise tagajärjel kasvab palju heina- ja karjamaad jälle võsastikku ja metsa. Suur mets omakorda jääb palgipuudest hõredamaks. Põllumaad jääb sööti siiski võrdlemisi vähe, umbes 1/3, kuna neid oli ennegi vähe.

Meri Väheloo ja Tünnerneeme vahel kasvab roostikku ja muutub adruga täitmisel mõnekümne aasta jooksul maaks. Ka rannad täituvad jälle rohkem võsastikuga, isegi seni täiesti lagedana seisnud Purekarisse hakkab kasvama juba kümmekond mitmesugust puuliiki rohke arvu puudega.


Pärispea elanikud aastal 1953

1953 Pärispea maade lõunaserval Sirgmetsa all, Suurpea küla otseses naabruses rajatakse uus sisserännanute (linna tüüpi) asula, mis saab samuti Suurpea nime. Põhiliselt valmis asula 1956-1958, siis oli seal peale asutuste ja teenindushoonete 18 mitme korteriga elumaja - nende seas isegi enam kui saja korteriga maju.

15.06.1954 avatakse endise koorejaama hoones uuesti Loksa Tarbijate Kooperatiivi Pärispea harukauplus.

1954 ehitatakse Järvije alla paadisild.

29.06.1955 ühendatakse viimased üksiktalud kolhoosiga.

31.12.1955 saab küla elektrivalgustuse.


Teekond Mohni 1956. aasta suvel

1956 kevadel tulid kalapüügi traallaevad Pärispeale. Võrgupüük ja venedega käimine kaovad üsna varsti pärast seda.

6.09.1956 viidi Pärispea küla raamatukogu Annikveresse (Vihulas). Raamatukogus oli äraviimisel 4292 köidet 22664,39 rubla väärtuses + 138 inventeerimata köidet 688,55 rubla väärtuses.


Pärispea küla 700. juubeli pidustused, pildil naiskoor

16.08.1959 peeti küla 700-aasta juubeli pidustused Kõrveniidus. Tegelikult oli küla juba 740 aastane. Loksa Tehaste poolt kingiti juubeli päevaks metall-treipink, mis viiakse kohe Viinistule. Varem oli viidud külast mujale, sajandeid siin olnud päästeluup, siis puhkpillid, poehoone, raamatukogu koos kappidega.

1960 juulis paigutatakse piirivalve kordon Pärispealt Viinistule. Seal aasta hiljem Suurpea uude asulasse.

1.05.1961 algab Omnibussi liinil liiklus Pärispeale.

1966 detsember avatakse Loksa Tarbijate Kooperatiivi uus harukauplushoone "Kalur".

1968-1970 aastatel ostavad suvitajad Tallinnast ära 9 pere elumajad või majaplatsid. Hauaneeme küla, kus enne II maailmasõda oli umbes 40 alalist elanikku, muutub suvituspaigaks. (ainult 1 pere kohalikke elanikke), sealne rand muutub suvitusrannaks. Teiseks suvitusrannaks kujuneb Tõrvhau rand (Tõrvaaugu) Murukkariga.

23.03.1971 "Võidu Tee" ühendatakse Kirovi nimelise kalurikolhoosiga ja jääb selle nime allosakonnaks alates 1. aprillist samal aastal.

1.04.1971 jääb Pärispea küla asutatava Lahemaa rahvuspargi alasse (arvates 1.07).

1971 aprillis kaotatakse algkool õpilaste vähesuse tõttu (ainult 6 õpilast). Vähesed lapsed hakkavad käima Loksa koolis, vanemate klasside õpilased käisid seal juba üle 25 aasta.

30.10.1971 lõpetatakse kala töötlemine Järvije all. Kala hakatakse viima traallaevadega merelt tulles kohe Viinistule.

1.10.1971 ühineb Loksa Tarbijate Kooperatiiv Harju Tarbijate Kooperatiiviga, viimase alla läheb ka kauplus "Kalur" Pärispeal.