Laul Pärispeast
Ei ole ilmast leidnud ma
nii armast koduranda ka,
kui Eestis, kus meil kodupaik,
ehk küll olen ilmas palju käind.
Küll näinud mina kaugeid paikasi
ja merelahti, neemesi,
nii armsaks need ei mulle saa
kui seal, kus kord oli mu kodumaa.
Seal Tünnerneem ja võrkneem ka
ja Hauaneem, kus elan ma.
Kui meri vaikne, vagane,
siis peegeldus käib kaugele.
Meil laeva sadam õue all,
kus laevad varjul tormi aal,
see sadam looduslikult nii,
seal riigimaksu polnudki.
Ka talvel laevad ankrus sääl,
kui merepinnal jää on pääl.
Ei tormid sinna ligi saa,
on neemedega kaitstud ta.
Ja kevadel, kui jää sealt läind,
sa vaikset merepinda näind,
siis merelinnud hulgana,
me randadele tulnud taas.
Nüüd linnulaulu lõpmata
sa rõõmuga võid kuulata.
Kui auliparved tõstvad häält,
siis meri heliseb ka sääl.
Just selle kauni neeme pääl,
mul vanematel talu sääl.
See vanaisalt päritud,
mis mõisalt vabaks ostetud.
See neem ehk küll on väikene,
kuus talu mahub sellele
ja igal paadil kuurid sääl,
võrkaiad need on kalda pääl.
Minu isatalu polnud suur,
tal tünnlandeid vast kolmkümmend kuus,
seal neli lehma, hobune
ja kari lambaid peetakse.
Ka Jääkari, Kullinokk,
seal veel üks rikas püügikoht.
Küll käidi vahel kaugemal,
kui kala kudes madalal.
Sealt juhtus vahel saama ka,
suur paat ei rohkem kannata.
See saak oli ikka lehekuul,
kui noored lehed olid puul.
Seal Räpsakivid kaugel vees
on ohvriks nõudnud mitu meest,
kes pimedas ja tormiga
tema peale juhtund paadiga.
On Pähknemännik Hargi mäel,
seal kevadõhtul noori näed.
Kui meri peegel vagane
ja kuu on tõusnud taevale.
Meil külakiige Sobemäel,
ka tantsuplats ja -põrand sääl.
Seal tantsitud siis suveööd
ja vehitud kui tükitööd.
Ka Viinistult käis noori seal,
kui tantsuõhtu Sobemäel.
Need õhtud olid täies hoos,
kui kooliõed ja -vennad koos.
Meilt Viinistule Nõmmetee,
kolm kilomeetrit pikk sai see.
Sealt tagasi me külasse
näed - neli tuhat meetrit see.
Mina Lipardil ka olen käind,
Sealt kena Mähuotsa näind
ja Hobulood ja Vähelood -
ei kasva sääl kui pilliroog.
Meil olnud külmi talveid ka,
lund tänavad täis kuhjaga.
Teed Palukatkust läbi käind,
seal hiireallikat mina näind.
Ja kasemetsad heinamaal,
kus lõhnasid need kevadel.
Nii kaunilt kukkus kägu sääl -
tal imeline lauluhääl.
Sääl Mustiksoo ja Kõrveniit
näind suvel niitmas vikatit.
Ja sügiskaunil õhtutel
sealt kostab kõrvu karjakell.
Ka soberlaulus olen käind,
kui emal lambad kaotsi läind.
See juhtus ikka suviti,
kui lambad väljas randadel.
Kõik kivid meres kaldavees
veel seisvad minu silme ees.
Neid nimepidi tundsin ma,
sääl oli ilus elada.
Ei nüüd ei soovi näha ma,
minu mälupildi muudaks ta.
Meie Hauaneem ja Silmilaht,
sest neid ei leidu ilmas kaht.
