Eile, 18. oktoobril asusid Pärispea külasse elama kaks šoti mägiveist. Lami talu peremees Asko Aug soetas nad selleks, et hooldada talu ümbritsevat heinamaad. Nad on poole aastased lehmvasikad, kes hetkel on veel suhteliselt väikesed aga täiskasvanuna võivad kaaluda ligikaudu 500 kilogrammi.
Tegelikult võtab ta veised ka lemmikloomadeks. Ta on neisse kiindunud olnud mitu aastat ja nüüd võttis kätte ja tegi oma unistuse teoks. „Nad on suurepärased loomad: vähe nõudlikud ja sõbralikud, heade emaomadustega ja välimus on neil väga atraktiivne.“ Veiste omapäraks on pikad laiali asetsevad sarved, nad on pikakarvalised ning roostepruuni värvi. Nad on kahekordse karvkattega, mis võimaldab neid karjatada väljas aastaringselt. Veised on sööda suhtes vähenõudlikud, süües pea kõike, mis kasvab. Nende liha on väga tervislik, sisaldades vähe rasva ja kolesterooli. Toitudes looduslikel karjamaadel on nad võimelised muutma põlluheina maitsvaks punaseks lihaks ning samal ajal hooldama halvasti ligipääsetavaid alasid, muutes need kauniteks rohumaadeks ning niitudeks.
Veiste treilerist väljasaamisega oli rohkelt tegu. Ainuke, kes vähegi soovis välja tulla oli musta-valgekirju veis, kes pidi hoopis edasi reisima Lääne- Virumaale.
Šotlased toodi Muhu saarelt talust, kus peale mägiveiste kasvatati veel jaanalinde, emusid, nandusid, känguruid ja gallowaysid, viimased on samuti lihatõugu veised.
Pikemas perspektiivis näeks Asko hea meelega, et veised hooldaksid ka teisi alasid Pärispea külas ja ehk ka mujal poolsaarel. “Alustan kahe loomaga, eks siis tulevikus näeb, palju juurde soetame. Kurb on vaadata, et minevikus aktiivselt kasutuses olnud heinamaad on jäänud sööti ja metsastuvad“, tundis Asko muret. Kui õnnestub tulevikus projekti abil soetada suurem kari, siis on võimalik soovi korral ka teistel maaomanikel külas lasta veised enda alasid hooldama.
Asko sõnul ei ole veised iseloomult kurjad aga siiski ei ole soovitatav neid ilma peremeheta uudistama minna. Veiste karjatatavaid alasid eraldab elektrikarjus, mis on tähistatud vastavate siltidega. Karjamaal on ka väike varjualune, kuhu nad soovi korral varju saavad minna. Asko on huvilistele meeleldi nõus oma loomi ka näitama: „Nädalapäevad peavad nad laudas veel uue keskkonnaga harjuma, peale seda näeb neid ka karjamaal.“
